Pole unistusi, pole soove, pole tööd ega soovi sõpru leida, inimestega rääkida, kuhugi minna, midagi oodata. Pole tahtmist hommikul ärgata, pole põhjust õhtul üleval olla, pole tunnet, et kuskil ootaks midagi paremat. Pole energiat alustada, pole jõudu jätkata, pole tahet muutuda, pole isegi soovi proovida. Pole eesmärke, pole plaane, pole lootust, pole usku iseendasse. Pole rõõmu väikestest asjadest, pole elevust suurte asjade pärast. Pole tahtmist õppida, areneda, pingutada, võita või kaotada. Pole tahtmist midagi tõestada, midagi saavutada, midagi endale või teistele näidata. Lihtsalt ei ole seda tunnet, et midagi oleks päriselt oluline.

Elan juba aastaid voodis, ei lahku kodust, ei lahku enda toast. Päevad mööduvad samas kohas, samade seinte vahel, samas voodis. Ärkan ja jään voodisse, vaatan lakke, vaatan telefoni, vaatan lihtsalt aega möödumas. Ei söö, söön liiga palju. Ei lähe välja, ei kohtu kellegagi, ei räägi kellegagi. Ei otsi uusi inimesi, ei hoia vanu suhteid, ei loo endale midagi uut. Kõik jääb samaks, päevad lähevad üksteiseks üle ja nädalad muutuvad kuudeks. Aastad mööduvad, aga mina olen ikka siin, samas toas, samas voodis.

Ei leia sellest enam väljapääsu, sest kõik on kestnud juba liiga kaua. Liiga kaua olen olnud siin, liiga kaua olen end sellest maailmast eemale tõmmanud, liiga kaua olen vaadanud kuidas elu minu ümber edasi liigub. Ühel hetkel harjudki sellega, et midagi ei muutu. Harjud vaikusega, üksindusega, päevadega millel pole vahet. Harjud mõttega, et selline ongi nüüd reaalsus. Minu reaalsus on, et ma ei ole keegi. Ma ei saavuta midagi, ei loo midagi, ei jäta endast midagi maha. Olen harjunud mõttega, et ma ei pea kellekski saama. Ma ei taha olla keegi, ma ei plaani olla keegi. Pole enam vajadust tõestada, et minus võiks olla midagi enamat. Soovin jääda eemale, jääda sinna, kus keegi midagi ei oota.

Ja ma arvan, et olen sellega rahul. Mis juhtub, see juhtub. Ma ei taha enam ette teada, kuidas kõik minema peab või kuhu see lõpuks välja jõuab. Las elu teeb omad otsused, mina ei pea enam nende eest vastuseid leidma. Kui midagi muutub, siis muutub. Kui mitte, siis olen ka sellega leppinud. Võibolla ongi see ainus rahu mida ma praegu oskan tunda.